Arhiiv ‘Artiklid’ kategooriale

Meis kõigis sisalduvad nii mehelikud kui naiselikud energiad. Kui mehelikku energiat iseloomustab nurgelisus ja suunatus, siis naiselik energia kujutab endast pigem midagi kumeramat ja laialivalguvamat. Mehelik energia on suunatud sihtide saavutamisele, naiselikus energias võib aga ühelt tegevuselt mängleva kergusega teisele üle minna.

Kui naiselikku energiat iseloomustab tundelisus, siis mehelikku energiat eesmärgikindlus. Naiselikus energias olles suhtleme läbi südame, rakendame intuitsiooni, mehelikus energias aga tegutseme läbi ratsionaalse kaalutluse. Naiselik energia on muretu veetlevus, armastuse jagamine, mehelik energia on probleemide lahendamine. Mehelikule energiale on iseloomulik agressiivsus ja aktiivsus, naiselikule aga passiivsus, loomingulisus. Võtmeks on olla õigel ajal õiges energias.

Naistele on loomulik kui ülekaalus on naiselikud energiad, meeste puhul aga mehelikud energiad. Endas tuleks lasta avalduda mõlemal energial. Eesti paikneb asukohas, kus talvel on vaja sooja saamiseks kütta, seega tuleb lahendada probleem vajalike resursside kättesaamise kohta, mistõttu oleme sunnitud kasutama mehelikku energiat. Töökohtadele on suur konkurents ning eesmärgipärase võitlemisega alustatakse juba esimesse klassi minekul. On levinud arusaam, et kes saab tugevamasse klassi, sellel on pärast suurem tõenäosus ülikooli saada ning hiljem juba tööturul ameti valikul kergem. Töökohtades eelistatakse ületunnitöötajaid, kellel on karjääriredelil järgmisele astmele astumisel eelis võrreldes normaalajal koju mineva töötajaga. Eesti elu kipub taanduma töökoha eest võitlemisele kõikvõimalikes variatsioonides. Seega väärtustatakse meie ühiskonnas pigem mehelikke energiaid ning naiselikkus on alla surutud.

Kui tänaval või tööl tuleb vastu inimene, kes on lõbusas mänglevas tujus, mis on iseloomulik naiselikule energiale, vaadatakse teda pigem kui klouni. “Tõsiseltvõetavaks“ peab meie ühiskond inimest, kes on võimalikult tõsine ning igav ja kannab hallides-mustades toonides kostüümi. Inimesed kardavad väljendada oma tundeid ning soovivad sarnaneda pigem robotiga, keha liigutused pinges ja kaalutletult seatud. Eks robotit inimesest eristabki peamiselt tunnete puudumine. Naiseliku energia avaldumisele endas ehitatakse kaitseks justkui müür.

See on ka üheks põhjuseks, miks intiimsuhted kipuvad kiiva minema. Naistele on peale surutud mehelik energia, mis aga intiimtasandil vastaspoolt ei tõmba. Tööl olles on naised enamiku päevast sunnitud olema mehelikus energias ning koju tulles ei suuda nad ennast ümber lülitada. Kodus mõeldakse veel tööprobleemide ja olmemurede lahendamisele ning seega ollakse endiselt mehelikus energias. Olmemured ja tööprobleemid vajavad lahendamist, kuid sel juhul tuleb arvestada, et niisugustel hetkedel naised meestele seksuaalselt reeglina atraktiivsed ei ole. Seega kui naisel on soov meest kütkestada, tuleb tal ümber lülituda naiselikule energiale ning esile tõsta endas naiselik kiirgus, muretus ja mänglevus.

Inimene on tulnud siia planeedile ühtlasi saama meelelisi ja tundelisi kogemusi ja naudinguid. Meest tõmbab intiimses plaanis eelkõige naiselik naine, naist aga mehelik mees. Mees suudab siiski rikkalikuma kogemuse saada, kui suudab kogemust tajuda mitte olles ainult äärmuslikus mehelikus energias, vaid tunnetades kogemust pisut ka läbi naiseliku prisma.

Mida rohkem naiselikkust alaväärtustakse ja taunitakse, seda enam ei julge naised naiselikus energias olla ja kardavad halvakspanu. Sisendades vääralt tüdrukutele ja poistele, et naiselikkus on midagi häbiväärset, saeme tegelikult oksa, millele ise toetume. Selle tõttu ei laabu intiimsuhted, mis on aga mehe ja naise vahelises suhtes oluliseks osaks. See on ka suhete ja sealhulgas perekondade lagunemise üheks põhjuseks ning stressiallikaks. Kuna kõik on omavahel seotud, siis võetakse selline taak ka kõikjale endaga kaasa, sealhulgas tööle.

Vajalikud on mõlemad energiad – naiselikku energiat kasutame, suutmaks elust rõõmu ja naudingut tunda, mehelikku energiat aga eesmärkide saavutamiseks. Kuigi kõigis inimestes on nii naiselikku kui mehelikku energiat, on naised õnnelikumad, kui nad saavad rohkem kasutada omale loomuomasemat naiselikku energiat, mehed aga mehelikku energiat.

Armastusega
Kristel Sapas

Täna öösel külastas mind mu surnud vanaisa hing. Ta ütles ja näitas, et oodata on ilmamuutust – tugevamat tormi. See ei olnud aga ainus, mis temalt seekord sain. Eluajal oli ta selline muhe papi, keda ma küll kunagi vihastamas ei näinud. Pigem oli alati heas tujus ja pakkus kommi. Ta suri kaheksakümnendates eluaastates kuskil kümme kuni üksteist aastat tagasi – sünni- ja surmakuupäevade meeldejätmisel on mul raskusi. Vanaisa suri rahulikult. Elu viimastel päevadel oli ta haiglas veresoontega seonduva probleemiga ning plaanis pärast haiglast vabanemist veel puid lõhkuma koju minna. Ta suri mõned kuud peale mu vanaema.

Vanaisaga rääkisin tema eluajal surmast ja mis pärast seda toimub. Ta teadis tookord, et tundsin siis veel hirmu kogu surmaga seotud teema üle. Kuna majas, kus ta elas, oli surnud mitmeid inimesi, siis ta nägi, kuidas ma ei tahtnud üksinda isegi ühte tuppa jääda, kuigi ta oli ju ka olemas. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ta suhtus teemasse, kui rääkisin temale, et pärast surma on elu ja seal majas, kus ta elab, on hingi, kes ei ole sealt veel lahkunud. Leppisin temaga kokku, et pärast suremist annab mulle märku, kui kõik on tal korras.

Mul oli sahtlis selline pisike klapiga tiibklaver. Kui klapp üles tõsta, hakkab klaver mängima muusikat. Kui ta suri, siis esimesel õhtul olin kindlas teadmises, et saan temalt märguande. Reeglina tundsin surnute hingede üle hirmu, sest mind hirmutas asjaolu, et neil on võime mateeriat liigutada, läbida ning ma ei saanud aru mida nad tahavad – see oli hirm teadmatuse ees. Ma ei tundnud tol õhtul hirmu, sest teadsin, et vanaisa tuleb. Tema eluajal ütlesin, et ei soovi hirmu tunda kui ta tuleb – ma ei olegi hirmu tundud. Sel õhtul jätsin tule põlema ning lugesin raamatut. Äkki hakkas kinnises kirjutuslaua sahtlis klaver mängima – oli tunda, et vanaisa oli kohal. Minus tekkis äratundmisrõõm ja jäin rahulikult magama.

Vanaisa on tulnud pärast surma veel paar korda kui olen olnud kahtluses või kurbuses. Ta on ilmunud kui olen poolunes ning tunda on kohaolu. Näen, et ta hoolib minu käekäigust ning tal on minusse usku. Kui vanaisa on käinud, on pannud mulle südamele, et peaksin kuulama oma intuitsiooni.

Täna öösel õpetas ta mulle veel surmast. Kui küsisin, et kuidas siis surnud olla on, siis ta ütles, et nagu oled ja nagu ei ole. Sain mõtte ühtesulamise kohta kõiksusega – pärast surma hing tunnetab end märksa enam osana kõiksusest ja ühtsusest.

Nii minu kui ilmselt enamik inimeste jaoks ei ole kunagi olnud meeldiv näha surnukeha – see on tekitanud ebamugavust ja isegi õudu. Olgem ausad – lagunev surnukeha ei näe just esteetiliselt väga kaunis välja.
Kui muudel kordadel on vanaisa end näidanud sellisena nagu elusana oli, siis täna öösel imiteeris oma väljanägemist sellisena nagu ta surnukeha oli – see aga ei hirmutanud mind, sest ta oli rõõmsal näol ja sain aru, et tegemist on õppetunniga. Ma sain temalt mõtte, et meie kehad on osad loodusest ja loodus puhastab end. Meie kehad hakkavad lagunema – see on loomulik osa puhastusprotessist. Selle tulemusena näiteks mulda sängitamise korral saavad meie kehadest, mida me enam ei vaja, kõhu täis mitmed elusolendid, kes vajavad toitu elus püsimiseks ning kes omakorda on osaks toiduahelast. Igal juhul saab meie enam mitte vajalikust kehast väetis, mis muudab pinnast viljakamaks. Seega pärast meie lahkumist on maha jäetud kehast veel kasu – see ei jää kasutuna vedelema. Keskenduda tuleks sellele, et Maa puhastab end ja puhastamine on alati hea protsess.

Surmast rääkimine on Eestis tabu – see on nagu midagi ebaloomulikku. Seetõttu jääb surm ka paljude jaoks kaugeks, hirmsaks, kurvaks sündmuseks, mis võib inimesed lõpuks haigeks teha. Eesti matustel teeb matja eriliselt kurva hääle ning käsib laulda laule, mis ilma matustetagi nutma ajavad. Seljas on musta värvi masendavad riided, kuigi surmaprotsess on just suunatud valguse poole. Inimesed keskenduvad asjaolule, et lahkunut enam NENDE JAOKS olemas ei ole – „kes mulle nüüd puid toob; kes mind nüüd lohutab“ – natuke isekas, kas pole? Selle asemel tuleks olla hoopis tänulik, et selles põhjatus eksistentsis saite planeedil Maa koos õppida sellise vägeva hingega. Pealegi, varsti kohtute ju jälle kui soovi on – ta ju vahetas lihtsalt nn mantlit. Võibolla kehastute veel palju kordi koos Maal.

Pärast keha kaotamist vaatab hing ka oma lähedased üle. Seega võib toimuda nn üleloomulike asju, unenägudesse ilmumisi jne. Unenägudesse tullakse eelkõige lohutama. Kuna lähedased on ka matustel ja surmast pole kaua möödas, on äärmiselt suur tõenäosus, et hing läheb matuseid pealt vaatama. Mõelge kui ise kunagi surete ja ilmselt ka oma matuseid pealt vaatama lähete, kas sooviksite pigem, et lähedased meenutaks teid hea sõnaga ja võibolla mõne naljaga ning muusika oleks teie lemmikmuusika, või sooviksite suurt halamist. Õnneks peetakse osades maades matuseid pidustustena, kus ollakse tõesti tänulikud koosveedetud aja eest ning lüüakse lahkunu auks ka tantsu, teades, et mõne aja pärast kohtutakse uuesti. Ka minul oleks hea meel, kui kunagi minu matustel tantsu löödaks – elule vahva lõpupidu.

Teinekord hakkab lahkunutel nii kahju nendest, kes jäävad neid leinama ja nii pidurdab see hinge edasist arenguteekonda. Lahkunud hing ei peaks koguaeg meie läheduses olema – tal on omad asjad ajada, kui ta just nö kaitseingliks ei hakka. Vahest harva aga lahkunud lähedasele näiteks südame puistamine halba ei tee. Kui on midagi seoses lähedase surmaga hingele jäänud, siis võib mõttes selle ära rääkida – ta kuuleb küll. Kuna eestlaste jaoks tundub surm olevat midagi ebaloomulikku ja hirmsat, siis parim on leinajale selgitada, et surm on lihtsalt ühelt energiatasandilt teisele üleminek. Leian, et leina puhul on tarvis just rääkida. Leinaja peaks saama end murest ja teadmatusest tühjaks rääkida või kirjutada ning selgeks saama, et surm on üks kõige loomulikumaid protsesse maailmas.

Kui minu vanaisa oli suremas, siis seda teadsid kõik – ainult vanaisa ei teadnud. Tahtsin talle öelda, aga ei lubatud. Kui teaksin ise, et mul on elada jäänud veel paar päeva või nädal, siis võibolla sõidaksin veel kuumaõhupalliga ja saaksin rääkida veel nendega, kellega tahaksin, vahest korraldaksin peo, lohutaksin ka lähedasi.

Surm on midagi loomulikku, aga endalt elu võtta ei ole hea otsus – nii jääb pooleli õppetund, mida Maale õppima tulid. Niikuinii paned hingena selle õppetunni endale uuesti kohustuseks. Siis kehastud uuesti ja ette tulevad sarnased väljakutsed, sest hing soovib areneda.

Mu vanaisa suri rahulikult kaheksakümnendates eluaastates. Vahest, kui mul on mure, siis ta annab mulle nõu. Siis lasen tal ka teisi tervitada.

Armastusega
Kristel Sapas

Armastuse energia on kõige täiuslikum energia, millest soovivad osa saada kõik inimesed. Armastus on siiras hoolivus. Au on olla armastatud, veelgi suurem au on aga ise armastada. Tegelikult on tegemist energeetilise ringiga, milles üks kutsub esile teise.

Pahatihti arvavad inimesed, et teiste armastus on see, mis paneks ka ennast armastusväärselt tundma. Seetõttu võib kaduda seesmine rada jalge alt ning keskendutakse välisele. Küll pannakse kõrva taha kõiksuguseid imenippe: mida teha, et olla seksikas, kuidas võrgutada, kuidas rääkida, mida selga panna, millised asjad peaksid olema jne. Kogu selle seksikuse, ilusate riiete ja nippide varjus tuntakse ikkagi tühjust. Millegipärast ei aita see leida armastust, vaid pinnapealseid lühiajalisi suhteid. See tekitab tunde, et hoolimata kõikidest pingutustest olla ilusad ja edukad ei ole me ikkagi armastusväärsed. Ja kui teised meid ei armasta, siis miks peaksime endki armastama.

Unustusse on jäänud asjaolu, et igaühe näol on tegemist ainulaadse ilusa hingega, kel on käia oma rada. Inimesed kipuvad ennast mitte armastama just end teistega võrreldes. Võrrelda oma teed ei ole kohane, sest iga inimene on ainulaadne looming ja ühtlasi oma elu looja. Looming ei saa kunagi olla samasugune – mõelge, kui igav siis maailm oleks! Kaalukausid paiknevad erinevalt, sest elu õppetunnid on erinevad. Kui üks on andekam söögitegemises, siis teine on parem kuulaja, kolmas oskab efektiivsemalt probleeme lahendada. Kõik need omadused on maailmas vajalikud. Iga hing on väärtuslik, olenemata elukutsest, perekonnaseisust, välimusest, rikkusest, nahavärvist jne. Inimhingedel puudub väärtuslikkuse hierarhia. Meid ei eksisteeriks, kui me väärtuslikud ei oleks.

Selleks, et armastust oma ellu kutsuda, tuleb loobuda võrdlusest teistega ning õppida armastama kõigepealt ennast sellise tervikuna, nagu oleme. Juba lapsepõlves joonistatakse päevikusse kaks poolikut südant, mis omavahel justkui kokku mõeldakse. Kui selline kujutlus ajaga edasi kandub, võime tõelist armastust ootama jäädagi. Energeetilisel tasandil täiendavad üks tervik ja teine tervik teineteist. Kui tunneme end armastusväärsena teiste kaudu, muutume klammerduvaks ja manipuleeritavaks, mis väljendub eelkõige armukadedusena. Sel juhul ei kiirgu meist välja puhas, kõrgvibratsiooniline energia, vaid hirm teist kaotada.

Hirm ei ole energia, mis paneks teisi soovima olla meie lähedal – selleks on armastus. Oleme haavatavad, sest hülgamise korral kukub maailmapilt kokku. Kui armastame end kui tervikut, oleme vabad. Kuigi kiirgame armastuse energiat ja tõmbame sellega ühtlasi teiste armastust ligi, ei tunne me sellest enam nii suurt puudust ning keegi ei saa meid raputada kollapsini.

Ennast armastama õppida ei pruugi olla lihtne protsess – vaja on aega ja järjepidevust. Selleks võime iga päev endale mõttega korrutada, et armastame end, nagu oleme. Aja möödudes hakkame seda järjest rohkem teadvustama ja ka tundma. Tunnetagem oma ainulaadsust ja mõelgem, kuidas saame kogu terviku osadena kasulikud olla. Naeratagem seesmiselt ja olgem tänulikud kõiksuguste kogemuste, sealhulgas pisiasjade eest, mis teele satuvad – oleme kõik oma ellu ise kutsunud. Leidkem endas sisemine laps, kes oskab südamest tänulik olla ka ühe kommi eest.

Positiivsed emotsioonid tõmbavad ligi positiivseid emotsioone, negatiivsed aga vastavalt negatiivseid emotsioone – ka ilma sõnadeta. Dramaatilisus on inimlik, kuid madalate emotsioonidegagi annab tööd teha ilma neid alla surumata. Samamoodi nagu enese armastamise sisendamisega, saame sisendada, et oleme vabad vihastamisest, kadedusest ja muudest madalatest tunnetest. Aja jooksul sellised emotsioonid leebuvad. Vihastame ju ikka selle peale, millest me aru ei saa, oleme kadedad just selle üle, millest meil enda arvates vajaka jääb. Püüdkem mõista, mitte hukka mõista.

Tõelisele armastusele aga tingimusi ei seata. See on kõrgema mina tee. Seetõttu püüdke ka endale mitte tingimusi seada, armastage end sellisena, nagu olete. Kui see juhtub, kiirgub armastus teist välja nii, et teised seda tunnevad. Armastus hakkab armastust ligi tõmbama. Siis ei tõmba te enda juurde inimesi mitte lihtsalt kena mantli pärast, vaid suure puhta energiaga – armastuse energiaga.

Armastusega
Kristel Sapas

Küsimuse formuleerimine elus näitab teekonnal olemist. See tähistab juba teatavat aimdust mingisuguste asjaolude kohta ning soovi selgituste, täpsustuste, enama info kohta, et liikuda teekonnal edasi. Kui küsimusi ei ole, siis on järelikult kas kõik selge või kauge ja arusaamatu. Küsimuse esitamine on edasiliikuv jõud inimese arengu teekonnal. Seega tuleks juba küsimuse tekkimisel olla õnnelik, sest inimene on valmis arenguks.

Tervise hoidmise ja tervenemise esimesteks eeldusteks peab inimesel tekkima küsimus kas tervisega on kõik korras. See tähendab huvi oma tervise üle. On inimesi, kes küsivad selle küsimuse juba eelduslikult, ilma sümptomeid tundmata; on inimesi, kes küsivad, kui tunnevad vaimset survet ja stressi; on inimesi, kes küsivad, kui haigus on juba hakanud end väljendama füüsilisel tasandil, kuid on ka inimesi, kes ignoreerivad küsimuse esitamist üldse.

Kõige paremas olukorras on inimesed, kes esitavad sellise küsimuse juba eos – ilma vaimset ega füüsilist ebakõla tundmata. Neile omab tähtsust tervise üldine heaolu, mis annab kõige suuremad eeldused mitte stressi tunda ega haigeks jäädagi. Oma tervise eest tuleb hoolt kanda kogu aeg. See tähendab teatavat vaimse ja füüsise treeningut – vaimses mõttes tasakaalu poole püüdlemist ja enese ning universumi kuulamist; füüsiline pool eeldab liikumist ning tähelepanu pööramist joogile ja söögile.

Küsimuse esitamine ei ole oluline ainult tervise mõttes. See on eelduseks näiteks uute teadmiste omandamisele. Tihtipeale kardetakse küsimusi esitada seltskondades, näiteks koolis, tööl, koolitustel, sõpruskonnas jne. Inimene kardab, et küsimus võib olla rumal. Pole olemas rumalaid küsimusi. Ütlust „üks loll suudab rohkem küsida, kui sada tarka vastata“, ei peaks küll motoks võtma. Küsimuse esitamine näitab, et inimesel on tekkinud vastava teema kohta huvi – see on alati märk progressist. Inimesed paiknevad erinevates valdkondades aga ka valdkonnasiseselt erinevate teemade osas teadmiste poolest erinevalt. Kui üks teab rohkem sipelgast, siis teine siilist – see ei näita et üks on teisest targem ja parem.

Inimene, kes tunneb üleolekut teise inimese küsimuse esitamise faktist, on enda ja oma teadmiste suhtes kriitiline. Üleolek on kaitsereaktsioon. Inimesel, keda teise „rumal“ küsimus ei kõiguta, ei ole probleeme enese alaväärtustamisega teadmiste alal. Kui inimene tunneb, et teise küsimus teda siiski puudutab, peaks enda uskumustesse juurutama ehk igapäevaselt mitu korda mõttega kordama: „olen tark, armastusväärne ja intelligentne jumalik olend, oma ainulaadsuses toimub minu areng just minule parimal viisil“. Kuna enamik inimestel kipub enesearmastamise ja -jaatamisega probleeme olema, siis küsimuse tekkimisel teiste inimeste küsimustesse suhtumise osas võite olla rõõmsad, sest olete oma arenguteel sammu edasi astunud. Küsimuse esitaja ei peaks aga kunagi häbi tundma, sest ta on küsimuse esitamisega teinud taotluse midagi teada saada ehk areneda, mis on hinge põhiline eesmärk Maal.

Küsimuse esitamise all tuleb kõne alla ka abi küsimine. Kuigi küsimuse esitamine probleemi korral on juba pool võitu või teinekord tähtsamgi kui vastus ise, siis arvestada tuleb, et sellega võib kaasneda vastus, abi. Aidata teist inimest tuleks siis, kui ta seda küsib. Sel juhul annab ta loa enese aitamiseks. Vastasel korral takistame tema õppetundi sellel teemal. Abi all mõtlen eelkõige soovituste andmist, pärast mida inimene ise kaalub, kas võtab neid kuulda või mitte, sest vastutus oma elu eest laskub inimesel endal. Teise eest millegi ära tegemine ei ole parimaks lahenduseks – see süvendab uskumust, et ta ei kanna vastutust oma elu eest üksnes ise. Pealegi teeb harjutamine meistriks. Abi küsimisel on kohane anda soovitusi, kuidas lihtsamalt on võimalik küsija poolt soovitud tulemus saavutada.

Ka kõrgemad vaimsed olendid aitavad ikka siis, kui küsitakse. Muul juhul on nad vaatleja rollis, et mitte segada inimeste õppetunde. Kui tunneme, et meil on raske, võime kutsuda näiteks ingleid appi ning lubada neil meid aidata. Selleks, et abi küsida, peame olema selged oma soovis. Seejärel tuleb pea mõtetest tühjaks lasta ning tunnetada südamega rahulikus olekus ja tänutundes, kas tekkis selge teadmine kuidas lahendus probleemile võiks välja näha. Tingimusteta võib paluda endale saata universiaalset armastuse energiat ning kujustada end valges rahustavas ja armastavas valguses.

Seega on küsimuse esitamine oluline füüsilise – ja vaimse tervise, abi saamise ning kogu hinge arengu aspektist.

Armastusega
Kristel Sapas

Praegusel ajal, kui kaks tuttavat kokku saavad ning küsivad teineteiselt, kuidas läheb, kõlab enamasti mõlemalt poolt vastuseks „kiirelt“. Siis aga hakkab pihta võistlus, et kummal nüüd ikkagi kiirem on. Võidab see, kes suudab rohkem tegevusi väiksema ajavahemiku peale kokku lugeda ning rohkem kurnatumana näib. Kui keegi peaks praegusel ajal ütlema, et tal aega on, siis saab see inimene ilmselt teise pahameele osaliseks. Tegelikult ei ole kiirustaja kunagi võitja.

Kui inimene teeb oma elu kiireks, siis on selles midagi mäda. Kiirustamine tähendab, et tegutsemise ajagraafik on seatud liiga tihedalt, mis ei lase inimesel piisavalt energiat varuda ning reeglina on elus tasakaal paigast. Kiirustamine on üks liialdamise vorm – seetõttu ka stressi tekkimise allikas. Stress on omakorda haiguste tekkimise kõige olulisemaks eelduseks.

Kui tööl on kiire, siis järelikult ei ole tööandja teinud kindlaks töötaja võimeid ning on määranud liiga palju ülesandeid. Kuna praegune maailm on keskendunud liialt materiaalsusele, on kahjuks paljudele tööandjatele olulisem töötaja tervisest ja heaolust raha. Tuleks aga arvestada töötajate võimetega ning võtta vastu vähem kliente või palgata juurde rohkem tööjõudu. Stressis töötaja ei tee kunagi nii kvaliteetset tööd kui hea psüühilise vormi korral. Töötaja peaks aga tööandjale teatama kui tööd on liiga palju, et tööajal ära ei jõua teha.

Üheks põhjenduseks, miks inimesed lasevad endale tööl pähe astuda, on lause, et laenud on ju vaja maksta. Kui inimene võtab laenu, siis see on tema otsus. Laenu võtmisel ei olda suuteline kogu summat korraga tasuma – järelikult on asja omandamine, mille jaoks laenu võeti, finantsiliselt üle jõu käiv. On aga iga laenuvõtja enda otsus laenu võtta – keegi selleks püssi kuklataga ei hoia. Seega on tihtipeale inimene iseenda orjastaja materiaalse nimel. Enda orjastamine on kaalutlusotsus. Tuleks kaaluda, kas on ilmtingimata vajalik näiteks kalli eluaseme ostmine, autode liisimine, või on võmalik hakkama saada odavama korteri üürimisega, võibolla jala kõndimisega, rattaga või bussiga liiklemisega, või osta lihtsalt odavam auto. Kui inimene oleks vaba laenudest, oleks tal rohkem julgust seista ka oma tervise eest tööandja ees ning öelda, et antud tööülesanded ei ole kooskõlas tööks ette nähtud aja ning tasuga.

Milleks aga inimesele kõik need uhked asjad, mille soovimise tõttu elu nii kiireks muutub? Mida uhkem on inimeses väline, seda tühjemalt end reeglina seesmiselt tunneb. Uhke muljega püütakse endas tavaliselt näiliselt korvata sisemisi puudujääke. Puudujäägid on seotud armastustundega. Selline inimene ei armasta end piisavalt ning seetõttu ootab rohkem, et teised teda armastaksid. Inimesele tundub, et kui teised teda armastavad, siis võibolla ta tõesti on armastusevääriline.

Mida rohkem kohustusi endale luua, mida rohkem teadmisi ammutada, seda väärtuslikumalt inimesed end tunnevad – see õigustaks ju nende eksisteerimist. Mida kaugemale on inimene karjääriredelil jõudnud, seda enam tunneb ta end elu väärilisena.

Tüüpiliste näidetena kohustuste loomisest võib tuua veel asjaolud kus üks partneritest teeb ise kõik kodutööd; vanem ohverdab kogu aja oma lastele; inimene püüab ennast ohverdades teisele meelejärele olla, nõustudes ka sellega, mis tegelikult ei meeldi.

Sellise käitumise eesmärgiks on armastuse kerjamine ning põhjuseks inimese vähene enesearmastus. Tegelikult ei tekita selline ohverdamine teistes armastusetunnet. Inimesed on mugavad ja võivadki lasta enda eest asjad ära teha, kuid see ei tekita eneseohverdaja suhtes austust. Inimest, kes ennast ei austa, on raske austada.

Eneseohverdamine ei ole isetu tegu, vaid eneseohverdaja südames figureerib tunne, et „nüüd kus ma selle tema jaoks ära tegin“, peab olema oodata armastust ja tänulikkust. Kui selliseid tundeid sügavamal tasandil ei teki teiste poolt, tekivad eneseohverdajas madalad energiad, mis võivad ta lõpuks haigeks teha.

Rabelemine ei lahenda tegelikult sügavat sisemist probleemi, milleks on vähene enesearmastus või selle puudumine. Mida enam sellisele näilisusele keskenduda ning ignoreerida enesearmastusega seotud teemat, seda enam tekib aja jooksul endast kaugenemine ning tühjus.

Need inimesed, kellel enesearmastamise probleemid on, on kriitilised teiste suhtes, sest nad on kriitilised enda suhtes. Need on inimesed, keda häirib, kui teistel läheb paremini kui endal, nad on kriitilised nii enda kui teiste tegemiste ja välimuse osas. Nende eesmärgiks on jätta teistele ühtlasi mulje, et nad on väärtuslikumad kui teised.

Pole patt olla tööl edukas, omada ilusaid asju ning aidata teisi. Selle juures tuleks elus aga säilitada tasakaal, mitte liialdada ehk kiirustada. Kui inimene armastab end, ei ole tal tarvis tunda end teistest paremana või tõestada kellelegi oma eksisteerimise olulisust – ta kulgeb omale parajas rütmis. Siis inimene ei vaja ilusaid asju ega head karjääri, vaid need VÕIVAD olla. Kusjuures armastades ennast ning hoides tasakaalu, on ka töö produktiivsem.

Armastusega
Kristel Sapas

Inimene on mitmekülgne olend. Et ühiskonnas hakkama saada, on vaja materiaalseid ressursse nagu toit ja peavari. Kuid meil on olemas ka emotsionaalsed ja hingelised vajadused nagu näiteks armastus ja lähedus. Selleks, et neid rahuldada, kulutame energiat – seda aga alati millegi arvelt. Järelikult on oluline püüelda tasakaalu poole.

Olen täheldanud, et inimestel on tasakaalu leidmise ja hoidmisega elus raskusi. Laias laastus jagab inimene oma aega endale, perekonnale ja tööle, kuid millistes proportsioonides, on iseküsimus.

Praeguses tarbimisühiskonnas on liiga oluliseks mammona tagaajamine. Ühel seltskonnal on juba piisavalt raha, kuid millegipärast ei kipu need inimesed väga kiiresti kellaaja kukkudes töölt lahkuma – kes ei sooviks rohkem raha; teised aga rabelevad selle eest, et lauale leib tuua – miskipärast ei too suur töörabamine aga ikkagi piisavalt raha taskusse. Kusjuures need inimesed võivad ka ületunde tegemata liigselt energiat kulutada. Kui küsida, kas mõlemad äärmused on ka õnnelikud, võib selles kahelda.

Õnnelikkuse pandiks on tasakaal elus. Seda energiat, mis meil on, tuleb arukalt kasutada. Mida rohkem tasakaalus on aeg endale, perele ja tööle, seda vähem energiat peame millegi saavutamiseks kasutama. Kui inimene kulutab piisavalt aega enesele, oskab ta end ka rohkem armastada ning tunneb terviklikumana. See tõmbab ligi teistepoolset tuge ja armastust. Perekonnaga koos piisava aja veetmine tekitab tugeva positiivse sünergia, mis annab omakorda lisaenergiat töötamiseks – töö saab tehtud kergema vaevaga.

Energia üleliigne kasutamine tööle ei rahulda inimest lõplikult. Kulutades liigselt energiat tööle, võetakse varusid enda ja perekonna arvelt. Kui endasse ja perekonda aga oluliselt vähem investeerida, ei suuda mistahes mammona kompenseerida seda tühjust, mis kaasneb enese ja lähedaste võimaliku kaotuse või eemaldumisega. Ka suhted, mis sel juhul tekkida võivad, on pealiskaudsed, kuna inimene ei kiirga armastust, mis tõmbaks ligi sarnast energiat. Selline inimene kutsub oma ellu inimesi, kes samuti püüavad materiaalsega tühjust oma hinges kompenseerida. Eemaldudes endast ja perekonnast töö kasuks, halveneb töö produktiivsus.

Kuigi inimese elu on nagu sinusoid, tuleks püüelda siiski tasakaalu poole, et elu kulgeks kui õlitatud kellavärk. Kui oleme elus tasakaalust väljas, võime kukkuda. Tasakaalutus elus põhjustab stressi ja seega ka erinevaid haigusi – see lõhub nii ennast, perekonda kui ka tööelu.

Tasakaalu hoidmine on ajaplaneerimine. Aeg ja energia erinevate väärtuste vahel tuleks jagada võimalikult võrdselt. Endaga tegeledes tulebki endaga tegeleda, perekonnaga tegeledes tuleb koondada energia perekonnale, tööd tehes tuleb keskenduda tööle.

Endaga seotud aeg ongi mõeldud ainult enesele. Siis tegeleb inimene enda hellitamisega, meeldivate tegevustega, hinge vaatamisega. Nimetatud aja hulka ei saa tasakaalu mõttes arvestada seda, kui keskenduma peab argipäevakohustustele; lapsed või elukaaslane segab; töölt helistatakse. Igal inimesel peab olema enesega tegelemise aeg, muidu kaotab ta end ning siis pole järgi sedagi, mida teistele jagada.

Perekonnaga tegelemiseks ei saa lugeda näiteks seda, kui inimene viibib perekonna liikmetega küll ühes ruumis, kuid samal ajal istub arvutitaga, loeb tööga seotud e-maili või räägib pidevalt telefoniga. Sel juhul ei lähe tasakaalu mõttes ühes ruumis viibimine perekonnaga seotud aja arvele. Ühiseks ajaks võib lugeda seda, kui energia koondub perekonna liikmetele, näiteks koos mängides, suheldes jne.

Aeg tööle on efektiivne siis, kui on olemas elus olevast tasakaalust tulenev lisaenergia, mis muudab töö tegemise ladusamaks. Kui enda ja perekonnaga on kõik hästi, siis ei teki selle tõttu tööl ka muremõtteid, mis võiksid tööd segada ja kergem on keskenduda.

Aega on võimalik teadlikult planeerida. Arvestada tuleb, et iga inimene on oma elu juht ning lõplikud otsused oma elukäigu üle teeb ta ise. Seega pole end teiste jaoks tarvis õigustada, sest kaalukausil on inimese enda õnn.

Armastusega
Kristel Sapas

Üheks hävitavamaks jõuks on vihapidamine. Kuigi selline energia mõjub ka väljapoole, tegeleb see põhiliselt vihapidaja lõhkumisega. Mida pikemalt vihane olla, seda destruktiivsemalt see nii vaimsele kui füüsilisele tervisele mõjub.

Viha kogeda laskmine on alati madalam tee. Inimene vihastab siis, kui ta millestki aru ei saa. Ükski situatsioon ei teki niisama. Alati kehtib põhjus-tagajärje ahel. See võib kulgeda küll erinevates taustsüsteemides. Lihtsamalt mõistetavamaks taustsüsteemiks on meie mõistes näiteks väikese ajavahemiku jooksul toimuv: kui me lillele vett ei anna, siis see närbub. Kogu hinge olemasolu ja kehastumiste vältel oleme aga paljutki põhjustanud. Seega võib selles elus justkui ootamatu situatsioon olla tagajärjeks hoopis eelmises elus põhjustatule. Kui põhjusele ei järgneks tagajärge, siis ei olekski midagi olemas.

Kuna vihastame, sest ei saa aru „kuidas küll nii võib olla“, siis tuleks mõtiskleda, mille tagajärjel selline situatsioon on tekkinud. Kui situatsiooni põhjustest aru saame, leebume. Püüdkem mõista, et kellegi „vale“ käitumisega põhjustatud „negatiivne“ tagajärg on tagajärjeks juba varasematele sammudele. Iga samm oli selle inimese silmis (arvestades tema kogemusi, iseloomu jms) mingil põhjusel parimaks teeks, sest ta otsustas nende kasuks.

Kui inimene on näiteks suhtes armukade, püüab su elu kontrolli all hoida, siis ei tasu tema peale vihastada – järelikult on armukadeduseks olemas põhjus. Põhjuseks võib olla näiteks asjaolu, et lapsepõlves ei tundnud ta piisavalt vanemate armastust, või on olnud eelnevalt suhtes kellegagi, kes on ta teise pärast maha jätnud jne. Järelikult on tal hirm sind kaotada ning tema arvates parimaks lahenduseks (arvestades tema kogemusi ja iseloomu) on silm peal hoida. Sellisel juhul ei ole põhjust vihastamiseks, vaid talle tuleks anda selline käitumine andeks ning sisendada ja näidata tegudega kannatlikult, et tal pole põhjust hirmu tunda.

Kellegi teise käitumise ebaõigeks tõlgendamine sõltub meie enda kogemustest ja iseloomust. Kui tunneme, et oleme ise piisavalt armastust tunda saanud ega ole teiste poolt hüljatud olnud, on raskem mõista teise hirmu, armukadedust. Seega ei ole olemas ainult ühte õigust – on arusaamine või mõistmatus põhjus-tagajärje ahelast.

Inimene suudab tunnetest paremini kontrollida tegusid. Madalamate tunnete nagu viha ja kadeduse muundamine armastuseks ja kaastundeks on kõrgem tee. Sammuks edasi on aga elada ainult armastuse energias. Enamik inimesi siiski elavad koos madalate emotsioonidega. Nendest lahti laskmine on aeganõudev ja tugevat väljakutset pakkuv protsess. Seetõttu tuleks mõelda, et näiteks teise madal tunne, mis meid häirib, on tingitud tema kogemustest ja iseloomust ning selle tundmata jätmine ilma suure vaimse praktikata on tohutult raske.

Viha pidamine on eelkõige ennast hävitav tegevus. Selle energia kandub ka keskkonda, kuid kõige suuremat laastamistööd teeb see vihapidajale. Esmalt nähtamatul tasandil, kuid aja möödudes juba füüsilisel tasandil haigusena kuni surmani. Kui selles elus vastava õppetunniga hakkama ei saada, tuleb ilmselt tagasi tulla. Vihaenergiat tunnetavad tugevalt inimesed, kelle vastu on viha suunatud, ka distantsilt. Vihaenergiast saavad suure osa vihapidaja lähedased. Lisaks sellele saastab viha veel üldist keskkonda ja mõjutab karmat.

Viha vabaks laskmine on andestamine. Andestada tuleb, sest alati eelneb tagajärjele põhjus – isegi siis, kui me oma piiratuses sellest aru ei saa. Andestada tuleb nii endale kui teistele. Endale tuleb andestada, kui olete lasknud endas kogeda madalaid tundeid – milleks saagida oksa, millel istud. Andestamine on kõrge vibratsiooniga energia. Andestades hakkab pihta tervenemine. Loome endale head karmat ja lõhustame halba energiat, mille oleme teele saatnud keskkonda. Andestamisega võib korda saata imesid. Teisele südames andestades võime näha, kuidas ka vihatava suhtumine muutub kummalisel kombel paremaks. Ka andestamise energiat tunnetame distantsilt.

Andestamiseks ei piisa sõnadest – need ei olegi andestamise puhul primaarsed. Andestamine on energia, mida saadame, seega peame ka südames rahu sõlmima. Andestades suudad saata olukorrale või inimesele armastust. Kui päeva vältel ei ole aega, siis vähemalt õhtul enne magama minekut päeva peale mõeldes vaigista oma meeled ning kogu endasse armastuse energiat. Võid kujutleda seda näiteks särava õndsa valguspallina, mis kiirgab positiivset energiat. Saada see teele sinna, kuhu madalaid tundeid kiirgasid. Võid juurutada andestamise oma uskumustesse igapäevaselt endale mõttega korrutades, et annad andeks endale madalate tunnete kogemise eest aga ka olukordadele, mis sinus madalaid tundeid tekitasid. Aja jooksul tugevad madalad emotsioonid leebuvad.

Teiste madalate emotsioonide eest on võimalik end ka kaitsta. Võid paluda, et inglid sind kaitseks. Võid kujustada enda ümber voolava vee ning sisendada, et oled kaitstud, aga võid ka näiteks oma kaitstuse juurutada uskumustesse – võimalusi on palju.

Seega on andestamisel on suur vägi nii enda kui kogu maailma tervendamisel.

Armastusega
Kristel Sapas

Me oleme vaimud. Tähtsaimaks planeedile tulemuse põhjuseks on läbi kogemuste hingeline areng. Panime enne kehastumist Maale paika, milliseid õppetunde soovime saada oma arengu kõrgemaks hüvanguks. Kuigi sündimisega tekib kehastumise ajaks nn mälukaotus, siis meis on need teadmised endiselt säilinud. Need on peidus meis eneses. Teabe kättesaamiseks tuleb kuulata oma südamehäält.  

Inimestel on tihtipeale südamehääle kuulamisega raskusi. Usaldatakse rohkem teisi kui end. Eriti kergelt antakse eneseusk käest, kui elu suhtes on hoiaku võtnud muidu autoriteetne inimene. Kui inimene on edukas mingil alal, kannab ülikonda, või on sinust näiteks vanem, ei tähenda see, et ta teab paremini, mis on sinu kõrgemaks hüvanguks vajalik. Võibolla oled hoopis sina vanem hing. Tihti on vanematel oma laste tuleviku osas teatud ootused: kelle lapsest peab saama arst, kelle laps peab kord oma vanemate äri üle võtma jne. Vanematel tuleks arvestada, et lapsed ei ole omandid – nad on iseseisvad hinged oma unikaalse teega. Edukas ettevõte oli selle isa tee, aga lapsele tuleb anda tema õigus kuulata oma südamehäält.  Mitte keegi teine ei tea paremini, mis on just sinu kõrgemaks hüvanguks vajalik, sest ainult sinul on läbi kehastumiste ja läbi kogu olemise unikaalsed kogemused ja olemus – igaühel oma hingerada.

Igal inimesel on õigus käituda oma südamehääle järgi. Vastutust kannab hing ise. Kui inimesed hakkavad teiste elu suunama, võtavad nad sellega ka vastutuse nende elude eest. Kui võtate teise eest vastutuse, siis võib jääda tal selles valdkonnas olev õppetund omandamata, mida ta siia õppima tuli – sellega pidurdate tema arengut. Samal põhjusel ei tule ka abi peale suruda, vaid selleks peaks olema abistatava otsus ja nõusolek. See, mis sinu jaoks ilmselgelt parim tundub, ei pruugi olla parim tema jaoks.

Ühiskond seab inimesele teatud ootused – mida peaks saavutama ning missuguse ajaga. Levinud arvamus on, et peaks olema korralik töökoht kaheksast viieni, oma kodu, lapsed, partner, haridus jne. Mis kipub aga meelest minema, on asjaolu, et ühiskond koosneb ju tegelikult nendest unikaalsetest hingedest. Elusid ühe latiga mõõta on barbaarne. Kahju on näha andekaid inimesi enda ümber, kelles kumab läbi igatsus tegeleda millegagi, milles nad väga andekad on, kuid pole julgust, sest kardavad ühiskonna, eelkõige lähedaste hukkamõistu. Sellega kardavad nad tegelikult enda sisemist käält kuulda võtta ning pidurdavad oma hingelist arengut.

Hinged ei tule planeedile samade ülesannetega. Mõni pühendab oma elu emaks olemisele, mõni õpib sallivust, mõne õppetunniks on aga üksindusega hakkama saada – seetõttu on inimeste elus ka rõhuasetused erinevad. Ükski hing ei ole selle tõttu vähem väärtuslikum. Keegi, kes selles elus tegeleb näiliselt vähemtähtsamate asjadega, võis eelmises elus tegeleda väga raske õppetunniga, mistõttu on seekord valinud kergema elu.

Kuna me ise teise elu ei ela, on kerge käega viibata „tee seda, tee teist“. Me ei ole need, kes teiste suhtes ootusi peaks panema, vaid eelkõige tuleks ühendust võtta omaenda südametunnistusega ja tunnetada, kuidas toimida enda kõrgeimaks hüvanguks.   

Enesesse vaatamiseks vaigista meeled ja küsi mõttes oma kõrgemalt minalt küsimus ja jää vastust ootama, tänades juba ette vastuse eest. Lihtsam on esialgu esitada küsimusi, millele võimalikud vastused on „ei“ või „jah“. Sellisel juhul võib vastus saabuda näiteks kas positiivse või ebamugava tundega, piltlikult silme ees või kuulduna – variante on mitmeid. Heaks abivahendiks on ka pendel.

 

Armastusega

Kristel

Iga inimene vastutab oma elu eest. Kõik, mis me elus kogeme, oleme ise kutsunud. Tänulikkus on millegi tervitamine oma ellu. Tänulik olles võtame kutsutu vastu. Elu pakub erinevaid kogemusi:  neid, mida lahterdame headeks aga ka neid, mis tunduvad olevat halvad. Tänulik tuleks olla mõlemat sorti kogemuste eest, kuna oleme tulnud Maale koguma õppetunde ning need oleme endale ise valinud.

Tänulikkus näitab, et oskad hinnata seda, mida oled endale kutsunud ning mis sulle on universumi poolt ka saadetud. Kui oled saanud teatava külluse osaliseks, siis selle eest südamest tänulik olemine soodustab külluse edasivoolamist. Ka inimene jagab parema meelega sellele, kes oskab antu eest tänulik olla, nii universumgi. On ju ka ütlus: „kes senti ei korja, see krooni ei saa“. Seega tuleks juba vähese eest tänulik olla. Kui inimene sellegi eest tänulik ei ole, mis tal on, siis milleks üldse juurde anda. Kelle olemuses on keskenduda vähesuse väljatoomisele, sellele küllus ei voolagi.

Kui lapsed on kodust läinud ning külastavad vanemaid paar korda aastas, siis ei tasu vanematel seda vähest aega kulutada kirumise peale, et lapsed ikka harva käivad küll, vaid olla südamest tänulikud ja rõõmsad sellise koosviibimise võimaluse eest. See paneb ka lapsi tahtma rohkem vanemaid külastada.

Elu viib kokku lähedastega, kelle me enda ellu kutsunud oleme. Nendeks on meie perekond, sõbrad, töö- või klassikaaslased jne. Need inimesed ei ole juhuslikud, vaid sa oled nad ise endale tellinud, kuna neil on sulle teatud õppetund pakkuda. Ka luhtunud suhet või halba töökaaslast ei tasu kiruda, vaid mõelda selle üle, mis õppetundi ta sulle pakub ning olla tänulik. Selliste õppetundide eest tänulik olles kasvab inimene vaimselt ning hakkab tervenema. Saades aru, teadvustades ning olles südamest tänulik, mida teatud ebameeldiv inimene õpetas, võib juhtuda, et korraga ta kaob sinu elust või tema suhtumine muutub positiivsemaks – teie suhtumine teineteisesse muutub paremaks.  

Iga ema ilmselt mõtleb, et kuidas ta saab olla tänulik, kui tema laps on invaliid või sureb varakult – see on ju katastroof. Suure tõenäosusega on ema ja lapse hinged enne planeedile kehastumist kokku leppinud, et ema hingel on vaja leina õppetundi ning lapse hing aitab teda selles; või emal on vaja kaastunde, hoolitsuse õppetundi ning laps sünnib, et aidata teda selles. Madalam mina protestiks: „miks just minu laps“. Kõrgem mina on tänulik, et laps tuli emale vastu ja aitab temal oma õppetundi saada. Kui ema saab aru, et tegemist on õppetunniga, mida ta on ise soovinud ning on pakutu eest tänulik, siis on kindlasti lapse surmaga leppimine kergem ning pole ka välistatud invaliidistunud lapse tervenemisime.

Kui oled leidnud partneri, keda armastad, siis ole tänulik selle eest, et ta sul olemas on ja sina temal. Ta tajub seda. Kui oled südamest tänulik, et ta sul olemas on, siis ei kipu sa teda iseenesest mõistetavalt võtma, kuidagi alandama või tema suhtes vääritult käituma. Ta tunneb, et on oodatud su ellu ning sinu käitumine peegeldub ka temas. Tänulikkus toob suhetesse harmoonilisust ning seega võib olla ka kestvuse võti.

Tänulik saab olla vaid südamest. Sõnu peab toetama tunne. Inimene võib öelda „aitäh“, aga sealjuures mitte tunda tänulikkust. Küll aga võib seda tunda ka ütlemata sõnade puhul. Kuigi sõnad on tähtsad, on tunne kõige olulisem. Inimesed tajuvad tänulikkust ka ilma sõnadeta ning universum teab, millal sa tänulik oled. Inimesedki tajuvad, kui sõna „aitäh“ taga ei ole tunnet. Kõige parem variant tänulikkuse avaldamiseks on see, et igasugusele välisele avaldusele järgneb sisemine tunne.

Tänulikkust saab avaldada paljudel viisidel kõikvõimalikes olukordades. Mina avaldan tänulikkust igapäevaselt nii reiki meditatsioonis kui ka õhtul enne magama minekut, mil mõtlen tagasi päevale –  mis rõõmu valmistas, mis õpetas. Nii teangi iga päeva lõpuks, et on nii palju, mille eest tänulik olla – seega olen õnnelik inimene.

 

Armastusega

Kristel Sapas